Nädal kaks ja üldsegi

See nädal möödus juba kuidagi jube kiirelt võrreldes eelmisega. Rutiin?

Igatahes, kui arvasin, et esimese nädala lõpuga saab mööda ka see üliaktiivne seltsielu ja kõikvõimalikes kohtades ringi hängimine, siis ma ilmselgelt eksisin. Viimase semestri jooksul Eestis harjusin ära sellise vaikse kulgemisega, ilma liiga aktiivse liigutamise ja muudkui kõigil külas käimise või külaliste võõrustamiseta.

Siin olen ma sellest laisklevast mugavustsoonist muidugi välja kistud ja käin muudkui igal pool, sest on ju vaja kõik uued tundmatud asjad selgeks õppida ja välja mõelda, kuidas oleks kõige mõistlikum ellu jääda. Ja kellega suhelda. Ja kust mida saada.

Esmaspäeval näiteks hellitasin veel lootusi ühikast leitud tasuta ratta parandamiseks. Väikese uurimise peale sain teada kahest meistrimehest, kellega tasub siinkandis rataste parandamisest rääkida. Kuna teine neist omab päriselt ka rattaparandust ja mu ühikakutid kiitsid ta ausust, siis vuristasingi poole mäe (oru vist siis tegelikult?) peale alla ja lasin tal asja uurida. Selgus, et sellest romust enam asja ei saa. Tüüp osutas mingi koha peale pedaalide ja käiguvahetaja suunas ja ütles, et "all broken, will cost you at least eleven-twelve hundred". Oleks lootnud midagi optimistlikumat. Ratta lükkasin ka pärast käekõrval mäest üles, sest kus sa lähed sellisega. Karistuseks ei pannud teda ühika juures lukku ka. Siis on nali selle kulul kes selle sealt lõpuks pihta paneb. Haahaa. Samas oli ka natuke kahju, sest ratas oli väga mugav, aga niisama ühe koha peal istumiseks on tool veel mugavam.

Sellest, kuidas mu uus väike rallikas (siiani nimetu, otsustasin, et ilmselt see tuleb ükskord ise) tuli, saab sealt altpoolt lugeda.

Teisipäeval läksin suurest nördimusest jala kooli. Võttis 25 minutit ja jõudsin väga täpselt. Väike hommikuvõimlemine pole ju kunagi kellelegi liiga teinud. Üle tee läksin meelega valest kohast (siin võib selle eest saada mingi suure hunniku trahvi, nii et ma olen ikka suhteliselt rebel).

Kolmapäevaks laenas mulle oma ratast üks ühikakaaslane, kes elab muidu Uuralites, aga arvab siinse ilma kohta ikka, et see ikka talvel rattaga sõitmiseks ei sobi. Suures tänutundes sõitsin kooli -16-kraadise külmaga.

Mu tšehlasest sõps Magdalena ja tatarlasest ühikakaaslane Ildar, kes siiski täna õhtul otsustas sellele ilmale oma rattaga vastu astuda.

Neljapäeva õhtul on siinsetel tudengitel vist tavaks alustada nädalavahetust. Traditsioonidega kaasa minnes käisimegi kursakaaslastega Borglumi jubekummalise kujuga ühika baaris. Proovisin ilmselt Taani kõige odavamat ja (ma loodan) et ka halvimat õlut, mis oli nii halb, et isegi nimi ei jäänud meelde. Happy hour'il maksis see seal õnneks ainult 5 kohalikku. Tantsu ja tralli sai küllaga. Kummaline oli ainult see, et kuna baaris WC puudus, siis pidi vahepeal mõnele kohalikule pugema, et nad enda oma kasutada laseks.

Reedene päev oli ka nagu koolipäev, kuigi loenguid ei olnud. Kell 14.15 avati Friday Bar kooli keldris. Hinnad pole seal just kõige odavamad, aga kui 60 DKK eest saadud 2-liitrine (pole kindel kui suur täpselt, sest kuskil pole kirjas) õllekann nelja peale ära jagada, siis saab sõpradega ühe õlle teha küll.

Friday Bar

Õhtupoolikul otsustasime naistega süüa teha. Kuskus ja erinevad aedviljad, ma ainult seda söökski kogu aeg. Seda kirjutades läks jälle kõht tühjaks. Võib tulla ka sellest, et ma olen täna terve päev ainult näksinud, näiteks odavaid nachosid.

Ja süüa. Vahelduse mõttes võtsime kõrvale veini.

Soomlane, tšehlane, usalane, tšehlane.

Pirita, Magdalena, Katie, Katerina.

Pärast söömist me ainult ägisesime ja ei läinudki kuskile linna peale laiama, kuigi peer pressure oli kõva.

Nädalavahetus on samuti olnud päris huvitav, eile kogunes väiksem seltskond hollandlaste juurde Katani asustajaid mängima. Ei jõudnud poole pealegi, kui šotlane ja lisa-usalane kohale jõudsid ja hoopis peo püsti panid. Hakkasime kitarri mängima, laulma ja äsjamoodustunud bändile promopilte tegema. Hiljem vedasime ennast päris kesklinna ära ja nägime pinksiklubis (!!!), kuidas asiaadid lauatennist mängivad. Koju sõites ei läinud isegi mu äge rallikas vastutuult lumetormis 2 km ülesmäge kuigi kergelt.

Tänane päev on läinud koristamise tähe all, sest olin sel nädalal ühikas toimkonnas. Päris räpaseks võib ikka minna üks köök, elutuba ja söögituba 4 päevaga, kui neid kasutab 15 inimest. Lisaks käisid mingid onud meil seina sisse auke tegemas ja igale poole soojustuspudi raputamas, sest ülemisel korrusel külmusid torud kinni. Mu toimkonnakaaslane Cille suutis nõusid pestes katkise klaasiga endal kolm sõrme katki teha, seega imeline tööjaotus, kus tema peseb nõusid (mida mulle üldse teha ei meeldi) ja mina koristan põrandaid, läks täitsa metsa.

Tegelikult ma tegin sel nädalal päris asjalikke asju ka, aga neist võib rääkida siis, kui need valmis on.