Kui Kertu ja Pirita Taanimaale jõudsid...

Kuna ma avastasin, et mu telefon millegipärast ei taha üldse arvutiga ühenduda, siis pilte selle teema juurde ilmselt enne homset ei saa. Loodan seniks lugeja kujutlusvõimele.

Lahkumine Eestist ei olnud minu jaoks just kõige kergem. Kogu see tundmatus, mis mind ees ootas, ei meelitanud ühel hetkel enam üldse, aga samas tundus kõik ikka väga põnev. Kuidagi õnnestus mul siiski see lõputu vesistamine lõpetada ja oma 22-kilone kohver kõva raksatuse saatel kotilindile seada. Lehvitasin veel pärast skännerist läbi minekut Mihole ja olingi lännu.

Lennukis sain omaette istuda ja Annet ja Stiili lugeda, rohkemaks lühikese reisi jooksul aega ei jätkunudki. Vahepeal asendus ka "oh-kurat-kui-kurb-on-ära-minna" tunne "whii-ma-olen-pilve-seees!!" tundega. Lisaks tegid tõusmine ja laskumine nii ägedalt kõdi, et olemine läks veelgi paremaks. Kui piloot hakkas oma puu-inglise keeles rääkima, tuli meelde mu klassivend Rauno, kes õpib ka piloodiks ja kujutasin ette, kuidas ta ehk tulevikus oma ägeda Manchesteri aktsendiga reisijatele infot jagab. Sain veelgi lõbusamaks.

Kopenhaagenis maandudes hakkas olukord metsiku kiirusega halvenema. Kui ma olin lõpuks aru saanud, kust see kohvrite kätte saamine käib, siis selgus, et Tallinnast tulijate asjadega on mingi "tehniline probleem". Pidime ootama üle poole tunni, enne kui asjad kätte saime. Siis ilmnes, et ka mul on mõned tehnilised probleemid, sest see raksatus, mis Tallinna lennujaamas kostus, polnud ei rohkem ega vähem kui mu kohvri rataste alt ära murdumise hääl.

Kohvri külge oli ilmunud ka silt "heavy". Päris hevi oli tõesti, aga väljamaa lennujaamas olid õnneks ägedad kärud täiesti tasuta, mille peale ma oma ratasteta kompsud visata sain.

Samal ajal kui ma Aarhusi minevat bussi ootasin, veeres sinna ka üks asjasse mittepuutuv ühistranspordivahend ja sõitis nii muuseas vastu piiret ja jättis maha tüki oma tagumisest otsast. Taaskord, kui ükskord suudan telefonist pildid kätte saada, siis on mul kõik ikka dokumenteeritud ka.

Samas peatuses ootas ka üks tüdruk, kelle kohta ma arvasin kohe, et 1) ta on soomlane 2) ilmselt on ta siis ka mu kursaõde. Nii oligi. Järgmised neli tundi veetsime omavahel tuttavaks saades ja Soome-Eesti võrdlusi arutades. Kui umbes 19.30 Aarhusi jõudsime, oli selge, et me peame minema juba kella kolmest käimas olevale peole ja ära jooma mul kotis olnud Vana Tallinna. Ehk siis, kui Kertu ja Pirita Taanimaale jõudsid, polnud pidu veel sugugi läbi.

Üritus toimus ühes Borglumsvej ühika köögis, kus oli inimesi ilmselgelt rohkem kui sinna üldse kuidagi mahtuma peaks. Nii oligi, et meie sinnajõudmise hetkel tantsisid mõned inimesed laudadel, mõned keset kööki oleva pliidi peal, mõned diivanil. Ja seda mitte selleks et ägedad olla, vaid neil lihtsalt polnud ennast kuhugi mujale mahutada.

Kohtusin seal esmapilgul päris kummaliste inimestega. Tüübiga, kes enamuse ajast juba rääkis lauldes ja vääris nime Creepy-Weird Guy. Tüdrukuga, kes hakkas nutma, rääkides USA poliitikast ja leedu tüdrukuga, kes oli Eestist ahvivaimustuses (ilmselgelt oli ka Vana Tallinn tema lemmikjook). Ilmselgelt oli enamik neist veidrustest esile kutsutud alkoholi poolt, aga meie vastuvõtukomitee kujunes igatahes huvitavaks. Lahkusime Piritaga peolt hirmkalli taksoga kell kolm öösel. Me polnud sugugi viimased. Siin ikka seda pidu jätkub.

Peata kana

Olen tundnud end siin oldud pooleteise päeva jooksul rohkem peata kanana kui kunagi varem. Kuidas saada bussi peale? Kus on köögis taldrikud? Kus on toidupood? Mis sellel rattal viga on? Kes sina oled? - ainult mõned küsimused, millele selle lühikese aja jooksul olen pidanud ja ka suutnud vastuseid leida.

Kuna ma tahan umbes tunni aja pärast koos kahe ühikakaaslasega (Mathias ja Stefan, et segadust ei tekiks, sest ilmselt tuleb neist hiljem ka juttu) türklaste turule minna, siis näitan tänast hommikut esimesena ja räägin eilsest päevast hiljem.

Selline on siis meie köök. Mustvalge variant tuli kõige ilusam, tegelikult siin on ikka värvid ka, pärast näitan.

Taani ühikad, vähemalt need mida ma eilse ja üleeilse jooksul nägin, on Eestis olevatest hoopis erinevad. Siin elame me kõik koos natuke nagu suures peres, kusjuures pere ei jaga omavahel ainult kööki, vaid ka elutuba ja söögituba. Need jäävad mõlemale poole pildil nähtavast alast.

Mul on õnnestunud selles köögis end juba kaks korda toita, tänud Liisile kõigi nende asjade eest mis ta mulle jättis! :)

Hommikusöögiaeg siin näeb välja ilmselt enamasti selline:

Jah, telekast tuleb "Two and a Half Men" või "How I Met Your Mother" umbes kogu aeg ja mulle sobib see suurepäraselt.

Eile õhtul, kui ma olin lõpuks saanud üle üle-eilsest peost ja Vana Tallinnast (jällegi, suured tänud Liisile! Aitasid hädast välja nii minu kui ühe Soome tüdruku, kes jõudis koos minuga alles 6h pärast peo algust kohale), läksin kööki uudistama ja konservi sööma. Kuna meeste ülekaal on, vähemalt meie korrusel, märgatav, siis olid seal ka ennast teleka ette seadnud kolm tüüpi, kõik taanlased. Nad viisid mind natuke kurssi ühikaelu lõbusate plussidega, mis tähendab peamiselt, et on köögipeod ja koridoripeod.

Köögipidudel on palju rahvast ja meie ühikas pidid need olema nii ägedad, et oleme nende poolest lausa tuntud. Ilmselgelt peetakse neid köögis ja eelmisest korrast pidi olema üle jäänud (!) nii palju alkoholi, et nad arvasid, et peab ilmselt varsti uue peo korraldama.

Koridoripeod on põnevad ja seal on palju rahvast. Iga toa elanik peab oma toa jaoks välja mõtlema mingi teema. Üks tüüp oli näiteks eelmisel korral teinud oma toast kodutu mehe elamise, kus kõik kohad olid tühje pudeleid täis ja ta ise magas tuppa toodud pargipingil. Kõik külalised pidid jooma sooja õlut.

Tundub ju lõbus?

See pole veel kõik. Millegipärast polnud ma nendega seal juttu ajades märganud külmkappi, mis elutoa nurgas on. Mathias ütles, et see on tema vastutuse all olev külmik, mis on peab olema pidevalt õlut täis.

Seinal on pidevalt täienev kompositsioon erinevatest... asjadest. Nii ühikas.

Ja lisaks sellele ühisvärgile on mul ikka enda tuba ka.

Nagu näha, on mul siin kaks (!) lauda ja voodi on 120 cm, mitte mingi tavaline 90. Mu seinasuurune aken on lahti, sest siin on mingi ilge koirohu hais sees praegu veel, nii et proovin võimalikult palju õhutada. Siiani pole aidanud. Üldiselt on kõik vinksvonks, aga praegu on ikka tunne, et elan motellis. Peaks vist midagi kuhugi riputama või...

Ahjaa, mul on lauatelefoni aparaat ka olemas, missugused suurepärased võimalused! Ilmselt ei hakka seda siiski seina ühendama.

Mu aadress:

Vilh Kiers kollegiet

Snogebæksvej 19, room 8

8210 Århus V

Telefon:

+45 52 75 18 94

Kirjutage ja joonistage mulle, sest muidu tulevad ainult arved... üks juba tuli, pean nüüd välja uurima, kuidas seda täpselt maksta saab.

Ilmselt hiljem täna õhtul võib midagi teada saada ka mu esimesest päevast siin ja peost ja sõidust ja kõigis asjadest mis on selle aja jooksul pähe torganud, nii et võib lainele tagasi tulla.

Bestest wishes,

Kertu (põhimõtteliselt vist ikka Kerry või Carrie, aga kellelgi pole olnud soovi mind veel nimepidi kutsuda :))

Mis nüüd juhtub

Ei hakka pikka juttu tegema, sest kõik kes seda lugema kipuvad, on ilmselt juba varem teadlikud mu olemasolust ja üldistest tunnusjoontest.

Point:

Homme pärastlõunal väljub Tallinna lennujaamast üks lennuk, mis viib mind tund aega ajas tagasi ja maandub juba 40 minutit hiljem Kopenhaageni lennuväljal. Seal pean leidma üles bussijaama, et jõuda umbes 3,5 tunni pärast Aarhusi. Seal ootavad mind ilmselgelt ägedad tuutorid, kes aitavad mul kõigi oma kodinatega ühikasse jõuda.

Esimene pidu saab Taanis peetud juba kohalejõudmise õhtul. Ei kujuta veel täpselt ette, kuidas see rahvaste paabel alkoholi kannatab. Kui peaks juhtuma, et minu kohale jõudmise hetkel saadakse veel aru, kes mis riigist pärit on, proovin sellele ka pikemalt tähelepanu pöörata.

Homseks on seega plaan paigas. Ülehomne on juba ilmselt ettearvamatu.

Tänase viimase pooltunni sisse peab mahtuma aga veel hulk pakkimist.

Kuna miski pole veel alanud, ei hakka ka veel kuidagi lõpetama.