Tuesday, March 20, 2012

http://otsetaanist.wordpress.com paluks edaspidi seda jälgida. Ei tea, miks ma üldse selle bloggeriga jändama hakkasin, oleks võinud Taani jutud kohe uude kohta pista. Halb harjumus ilmselt, raske lahti saada.
Loodan nüüd helgemale tulevikule, kus font ei muutu arusaadamatul moel poole postituse pealt ja kus pildid alati ilma errorita üles lähevad.
Nägemiseni!
Facebookist võib pilte vaadata, sest blogger mulle enam ei meeldi. See ei tee kunagi päris nii nagu ma tahan...

Monday, February 27, 2012

Laav ja kuu


Mul on tekkinud suur laav oma siinse eluolu vastu. Ilmselt on see suuresti seotud sellega, et nüüd on mul esimene kord päris üksi elada. Või noh, mis üksi... ikka ühikakaaslastega! Ja nad on ägedad. Sama on ka mu kursakaaslased.
Tunnen ennast siin väga vabana, tegemist ei olekski justkui päriseluga. Kõik, mida teen, on seotud millegagi, mis mulle väga meeldib. Teeme tähtsaid videoid kooli jaoks ja jaburaid videosid meelelahutuse jaoks ja muusikat iseenda jaoks ja õhtul ootab ikka keegi kursakaaslastest külla... peale selle ei ole üleliigseid kohustusi. Ainuke tüütu asi on toidupoes käimine, aga kui kaval olla, ei pea seda ka väga palju tegema.
Nii ongi juba praegu natuke halb mõelda, et juba veerand siinolemise ajast on möödas. Mitte, et ma kõiki Eestis olevaid ägedaid inimesi ei igatseks või hindaks... kõige parem variant oleks lihtsalt, kui saaksin need kaks (päris- ja mängu-) elu kuidagi ühendada.

Uudiseid otse Taanist:
Meil on kevad! Täna oli õues 10 kraadi plussi ja sain hommikul ilma mütsita kooli sõita. See pilt küll on vist üle-eelmisest nädalast, kui esimest korda lubama hakkas.

Eilne õhtu kursakaaslastega minu köögis - Pirita saamas peenemat sorti hoolitsust Katie ja Trey poolt. Ja nii ongi, et eriti ei taha enam õlut juua ja vähemalt naised on juba kindlalt veini peale üle läinud.

Vabariigi aastapäeva menüü. Külas käisid Hiina, USA ja Soome delegatsioon. Vaatasime kätlemist ja kommenteerisime kleite nagu peab. Heeringas oli magusam kui tavaliselt ja hapukoor vähem hapu, aga ajasid siiski asja ära. Hiina ja USA delegatsioon kiitsid kala heaks, Soome väga ei vaimustunud.

MINU NARTSISSID! Ehk kevad on jõudnud ka tuppa. Oh kuidas mulle meeldivad nartsissid. Ja neid on kümme!

Täna pööras Šotimaa mu tähelepanu sellele, et räägin kogu aeg Eestist ülivõrdes. Lubasin talle, et leian kindlasti ka midagi, mida maha teha. Kuna ma ilmselgelt olen siin olles lihtsalt kümme korda patriootlikum ja ei saa asjadest enam päris selgesti aru, siis võite selles osas soovitusi anda.

Thursday, February 23, 2012

Sööksöök


Ja siin käiv päriselu ei tundugi lõppevat, mistõttu on mul üha vähem aega internetielu elada. Kahju muidugi, sest ma tean, kui põnev on üldiselt blogisid lugeda. Proovin nüüd lähemate päevade jooksul piltides ära näidata selle, mis viimase pooleteise nädala jooksul toimunud on. Alustan toidukogemustest.

1) Õhtusöök meie juhendaja Kate juures. Kõigi maade esindajad pidid tegema oma rahvustoite. Kuna mõni riik otsustas mitu tükki teha, oli meil lõpuks menüüs umbes 12 käiku.

Iiri kohv, sest see näeb lihtsalt nii ilus välja.

Usalased, iirlane, taanlane, hollandlane, taanlane kama söömas.

2) Vastlapäev ehk Shrove Tuesday. Mina tegin vastlakukleid ja Šotimaa tegi pannkooke. Kahjuks ei leidnud kuskilt sama ägedat purgihernesuppi kui neid Eestis müüakse, nii jäi see olemata.
Kõik pidid proovima pannkookide tegemist, sest keegi ei saanud hakkama.
Kolm kokka - usalane, šotlane ja hollandlane - pliidi ümber.

Magusa üledoosi vältimiseks tulid mõned pannkoogid juustu ja/või peekoniga.

Homme tähistame soomlase ja ilmselt veel mõnede rahvustega ka Eesti Vabariigi aastapäeva! Ilmselt läheb jälle suuremaks kamasöömiseks, seekord võtame kõrvale ka heeringa ja väikese pitsi. Loodetavasti on ERR oma serverid valmis pannud ja võimaldab ka siin kleite vahtida.

Sunday, February 12, 2012

Nädal kaks ja üldsegi

See nädal möödus juba kuidagi jube kiirelt võrreldes eelmisega. Rutiin?

Igatahes, kui arvasin, et esimese nädala lõpuga saab mööda ka see üliaktiivne seltsielu ja kõikvõimalikes kohtades ringi hängimine, siis ma ilmselgelt eksisin. Viimase semestri jooksul Eestis harjusin ära sellise vaikse kulgemisega, ilma liiga aktiivse liigutamise ja muudkui kõigil külas käimise või külaliste võõrustamiseta.
Siin olen ma sellest laisklevast mugavustsoonist muidugi välja kistud ja käin muudkui igal pool, sest on ju vaja kõik uued tundmatud asjad selgeks õppida ja välja mõelda, kuidas oleks kõige mõistlikum ellu jääda. Ja kellega suhelda. Ja kust mida saada.

Esmaspäeval näiteks hellitasin veel lootusi ühikast leitud tasuta ratta parandamiseks. Väikese uurimise peale sain teada kahest meistrimehest, kellega tasub siinkandis rataste parandamisest rääkida. Kuna teine neist omab päriselt ka rattaparandust ja mu ühikakutid kiitsid ta ausust, siis vuristasingi poole mäe (oru vist siis tegelikult?) peale alla ja lasin tal asja uurida. Selgus, et sellest romust enam asja ei saa. Tüüp osutas mingi koha peale pedaalide ja käiguvahetaja suunas ja ütles, et "all broken, will cost you at least eleven-twelve hundred". Oleks lootnud midagi optimistlikumat. Ratta lükkasin ka pärast käekõrval mäest üles, sest kus sa lähed sellisega. Karistuseks ei pannud teda ühika juures lukku ka. Siis on nali selle kulul kes selle sealt lõpuks pihta paneb. Haahaa. Samas oli ka natuke kahju, sest ratas oli väga mugav, aga niisama ühe koha peal istumiseks on tool veel mugavam.

Sellest, kuidas mu uus väike rallikas (siiani nimetu, otsustasin, et ilmselt see tuleb ükskord ise) tuli, saab sealt altpoolt lugeda.

Teisipäeval läksin suurest nördimusest jala kooli. Võttis 25 minutit ja jõudsin väga täpselt. Väike hommikuvõimlemine pole ju kunagi kellelegi liiga teinud. Üle tee läksin meelega valest kohast (siin võib selle eest saada mingi suure hunniku trahvi, nii et ma olen ikka suhteliselt rebel).

Kolmapäevaks laenas mulle oma ratast üks ühikakaaslane, kes elab muidu Uuralites, aga arvab siinse ilma kohta ikka, et see ikka talvel rattaga sõitmiseks ei sobi. Suures tänutundes sõitsin kooli -16-kraadise külmaga.

Mu tšehlasest sõps Magdalena ja tatarlasest ühikakaaslane Ildar, kes siiski täna õhtul otsustas sellele ilmale oma rattaga vastu astuda.

Neljapäeva õhtul on siinsetel tudengitel vist tavaks alustada nädalavahetust. Traditsioonidega kaasa minnes käisimegi kursakaaslastega Borglumi jubekummalise kujuga ühika baaris. Proovisin ilmselt Taani kõige odavamat ja (ma loodan) et ka halvimat õlut, mis oli nii halb, et isegi nimi ei jäänud meelde. Happy hour'il maksis see seal õnneks ainult 5 kohalikku. Tantsu ja tralli sai küllaga. Kummaline oli ainult see, et kuna baaris WC puudus, siis pidi vahepeal mõnele kohalikule pugema, et nad enda oma kasutada laseks.

Reedene päev oli ka nagu koolipäev, kuigi loenguid ei olnud. Kell 14.15 avati Friday Bar kooli keldris. Hinnad pole seal just kõige odavamad, aga kui 60 DKK eest saadud 2-liitrine (pole kindel kui suur täpselt, sest kuskil pole kirjas) õllekann nelja peale ära jagada, siis saab sõpradega ühe õlle teha küll.

Friday Bar

Õhtupoolikul otsustasime naistega süüa teha. Kuskus ja erinevad aedviljad, ma ainult seda söökski kogu aeg. Seda kirjutades läks jälle kõht tühjaks. Võib tulla ka sellest, et ma olen täna terve päev ainult näksinud, näiteks odavaid nachosid.


Ja süüa. Vahelduse mõttes võtsime kõrvale veini.
Soomlane, tšehlane, usalane, tšehlane.
Pirita, Magdalena, Katie, Katerina.

Pärast söömist me ainult ägisesime ja ei läinudki kuskile linna peale laiama, kuigi peer pressure oli kõva.

Nädalavahetus on samuti olnud päris huvitav, eile kogunes väiksem seltskond hollandlaste juurde Katani asustajaid mängima. Ei jõudnud poole pealegi, kui šotlane ja lisa-usalane kohale jõudsid ja hoopis peo püsti panid. Hakkasime kitarri mängima, laulma ja äsjamoodustunud bändile promopilte tegema. Hiljem vedasime ennast päris kesklinna ära ja nägime pinksiklubis (!!!), kuidas asiaadid lauatennist mängivad. Koju sõites ei läinud isegi mu äge rallikas vastutuult lumetormis 2 km ülesmäge kuigi kergelt.

Tänane päev on läinud koristamise tähe all, sest olin sel nädalal ühikas toimkonnas. Päris räpaseks võib ikka minna üks köök, elutuba ja söögituba 4 päevaga, kui neid kasutab 15 inimest. Lisaks käisid mingid onud meil seina sisse auke tegemas ja igale poole soojustuspudi raputamas, sest ülemisel korrusel külmusid torud kinni. Mu toimkonnakaaslane Cille suutis nõusid pestes katkise klaasiga endal kolm sõrme katki teha, seega imeline tööjaotus, kus tema peseb nõusid (mida mulle üldse teha ei meeldi) ja mina koristan põrandaid, läks täitsa metsa.

Tegelikult ma tegin sel nädalal päris asjalikke asju ka, aga neist võib rääkida siis, kui need valmis on.

Thursday, February 9, 2012

Mu väike rallikas

Saage tuttavaks, minu uus cykel.


Täna sain endale uue ratta, mis on väike rallikas. See ei näe küll igast otsast kõige ilusam välja, aga kappab nagu segane. Erinevalt eelnevatest proovitud ratastest sõidab see sama hästi nii mäest üles kui ka alla ja jätab kõik konkurendid kaugele selja taha. Õnneks on siin rattateed enamuses päris laiad ja lubavad ka möödasõite.

Kell näeb ka päris vintaaž välja, aga töötab hästi, st sellest saab mingi hääle välja võluda küll. Ja tõesti, sellega sõites on tunne nagu lendaks.
See on ka päris kerge, täpset kaalu ei tea, aga tundub et mu Tartus olev ratas on sellest umbes kaks korda raskem.

Ratta sain Bike Hospitalist, mis on lihtsalt ühes väikese ühika mõõtu elumaja hoovis asuv töökoda. Soovitan soojalt :) üks sealsetest birti tüüpidest veristas end lausa ära, proovides mulle kahest rattast ühte kokku monteerida. Sai hakkama, parandas veel vast allapandud ratta kummi ka ära (ja veritses kogu selle aja). Kogu see lõbu läks maksma 550 kohalikku, mis selle ratta eest on minu meelest päris okei hind. Rallikas ikkagi ju! Ja mulle praegu tundub küll, et ka turboga. Lisaks lubas ta ratast hiljem 50 DKK eest ka natuke pimpida, kui nad ükskord endale selle liivapaberimasina saavad. Siis saaks need roostelaigud raami pealt maha ja rattale uue värvi peale.

Kui Tartu ja/või Tallinna teedega järgmise nelja kuu jooksul just midagi müstilist ei juhtu, siis ma sellega ilmselt Eestis siiski sõita ei saa. Mu superägedad hüperõhukesed kummid ei taha mööda auke kuigi hästi sõita.

Ja kuigi õues on praegu -1, tahaks kangesti rattaga kihutama ja mägesid vallutama minna. Mõnus.

PS! Sellele rattale peab küll nime ka panema. Ootan pakkumisi :)

Sunday, February 5, 2012

Ahjaa, mu kursakaaslased siin on siiski nii püüdlikud, et kõik peale Pirita kutsuvad mind Köörtjuuks.

Nädal üks.

See esimene nädal on olnud päris kiirekiire ja teguderohke. Rahvusvaheliste tudengite vastuvõtt siin on kõvasti ära korraldatud nii, et igal õhtul koju jõudes ei olegi eriti jõudu midagi muud teha kui voodisse vajuda. Pole ka hullu, tegelikult. Viimane kuu Eestis mööduski kuidagi liiga mitte midagi tehes. Mis tähendab muidugi ka seda, et kogu siinne pidev tegevuses olemine vajab pikemat harjumist.

Selle nädala jooksul olen ma...
...söönud keskmisest rohkem pitsat.
...joonud ilmselt keskmisest rohkem õlut. See on siin igal pool ja isegi veidi odavam kui Eestis. Eriti enam ei taha, tuleb veini peale üle minna.
...tutvunud rohkemate uute inimestega kui viimase aasta jooksul kokku. Väga värskendav.
...teinud liiga vähe pilti. Õues on kogu aeg külm ja isegi kui fotokas on kotis, ei kipu see sealt eriti välja tulema. Mõned telefonipildid siiski on ja mõned kavatsen siia laenata ka kursakaaslastelt.
By Hanna Fillingham

...sõitnud -8 kraadiga rattaga. Hommikul on siiski kergem kooli minna 13 minutiga kui 30'ga. Homme ilmselt selgub ka, kas mu tasuta saadud rattast veel päris asja ka saab. Sõita oli igatahes normaalne, ainult külmapisarad voolasid kogu aeg ja eriti midagi ei näinud. Õnneks on tee mulle juba päris selge.
...olnud äss monteerija. Tehnikaonu-kohalikÄl Hans ütles, et meie telegrupp (tervenisti)on üldse oma tehnilistes teadmistes ülearenenud ja tal pole meile väga midagi õpetada. Seega saame natuke erinevalt tavaprogrammist ka eraldi valgustuskoolitust ja muud vajalikku. Ilmselt hakatakse siis meile ka kõrgemaid nõudmisi esitama, aga päris põnevaks läheb igatahes.
...ostnud poest ja turult palju süüa. Päris hea variant, poes käimine on juba täiesti ära tüüdanud. Olen natuke liiga harjunud sellega ka, et pood on 100 meetrit kodust, siin aga pigem 500. Üritangi nüüd ainult nädalavahetuseti poodelda. Siin on üks ou-mai-gaad turg! Türklaste oma, puuviljad on värsked ja valik on metsik. Peale söögi olen poodelnud ka muid asju, näiteks täna sain endale 4 pluusi. Hädavajalikud, sest eile torkasin ühele vanale sõrmega augu sisse ja järele jäid ainult maikad. Okei, kampsunid ka.


...käinud koolis ja oodanud ühte loengut 2 tundi. Pole normaalne, aga õnneks mul on väga normaalsed kursakaaslased, kellega igav ei hakka.

By Katie Donaldson

...teinud iga päev erinevaid sööke. Kordagi pole veel juhtunud, et oleks sama asja teinud (krõbinad ja võikud ei loe, eks). Isegi putru olen ainult ühe korra valmistanud. Ma ise poleks tähelegi pannud, aga üks ühikakaaslane juhtis mu tähelepanu sellele.

...korraldanud ühe naisekandmisvõistluse. Esitlesime seda kui Eesti-Soome rahvusspordiala. Võistlesid nii usakad, hollandlased, šotlased kui kanadalased... ehk oli keegi veel. Hollandi-Kanada segapaar võitis, USA käis esimese asjana käna. Nagu Pirita ütles: "That's how we roll in Finland and Estonia. It's tough."

Võitjatiim. By Someone, Manne probably knows.

...käinud Aarhusi raekojas ekskursioonil. Üks stiilsemaid maju mida ma näinud olen. Kõik muudkui funktsionalismi täis ja ühe sisearhitekti kujundatud. Seintel on tuhatoosid ja need läigivad ilusasti. Torn on kõrge ja seal kolistavad kellad.




...käinud mere ääres pilti tegemas. Tuult oli muidugi rohkem kui tarvis, aga lõbus oli ikka. Eestlase, tšehlase ja soomlase kombo on üldse päris mõnus olnud senini.

By Pirita Männikkö



...arutlenud veelgi Soome ja Eesti eri-ja samapärasid. Leidnud põhiliselt ainult sarnasusi. Selle illustreerimiseks meile vägagi üheseltmõistetav silt

By Pirita Männikkö

...leidnud tänavanurgalt ühe rataste surnuaia ja kahe maja vahelt ühe ägeda tänava.



...pildistanud ainult ühte nilbet silti.

Ja. Nii. Edasi.
Proovin teha nii, et järgmine postitus tuleks rutem. Minu blogipidamisharjumusi silmas pidades on juba seegi siin päris suur eneseületus :D.
Jällenägemanini, tänased võõrkultuuripunktid tulevad mul USAkatega Superbowli vaatamisest.

Sunday, January 29, 2012

Kui Kertu ja Pirita Taanimaale jõudsid...


Kuna ma avastasin, et mu telefon millegipärast ei taha üldse arvutiga ühenduda, siis pilte selle teema juurde ilmselt enne homset ei saa. Loodan seniks lugeja kujutlusvõimele.

Lahkumine Eestist ei olnud minu jaoks just kõige kergem. Kogu see tundmatus, mis mind ees ootas, ei meelitanud ühel hetkel enam üldse, aga samas tundus kõik ikka väga põnev. Kuidagi õnnestus mul siiski see lõputu vesistamine lõpetada ja oma 22-kilone kohver kõva raksatuse saatel kotilindile seada. Lehvitasin veel pärast skännerist läbi minekut Mihole ja olingi lännu.

Lennukis sain omaette istuda ja Annet ja Stiili lugeda, rohkemaks lühikese reisi jooksul aega ei jätkunudki. Vahepeal asendus ka "oh-kurat-kui-kurb-on-ära-minna" tunne "whii-ma-olen-pilve-seees!!" tundega. Lisaks tegid tõusmine ja laskumine nii ägedalt kõdi, et olemine läks veelgi paremaks. Kui piloot hakkas oma puu-inglise keeles rääkima, tuli meelde mu klassivend Rauno, kes õpib ka piloodiks ja kujutasin ette, kuidas ta ehk tulevikus oma ägeda Manchesteri aktsendiga reisijatele infot jagab. Sain veelgi lõbusamaks.

Kopenhaagenis maandudes hakkas olukord metsiku kiirusega halvenema. Kui ma olin lõpuks aru saanud, kust see kohvrite kätte saamine käib, siis selgus, et Tallinnast tulijate asjadega on mingi "tehniline probleem". Pidime ootama üle poole tunni, enne kui asjad kätte saime. Siis ilmnes, et ka mul on mõned tehnilised probleemid, sest see raksatus, mis Tallinna lennujaamas kostus, polnud ei rohkem ega vähem kui mu kohvri rataste alt ära murdumise hääl.
Kohvri külge oli ilmunud ka silt "heavy". Päris hevi oli tõesti, aga väljamaa lennujaamas olid õnneks ägedad kärud täiesti tasuta, mille peale ma oma ratasteta kompsud visata sain.

Samal ajal kui ma Aarhusi minevat bussi ootasin, veeres sinna ka üks asjasse mittepuutuv ühistranspordivahend ja sõitis nii muuseas vastu piiret ja jättis maha tüki oma tagumisest otsast. Taaskord, kui ükskord suudan telefonist pildid kätte saada, siis on mul kõik ikka dokumenteeritud ka.


Samas peatuses ootas ka üks tüdruk, kelle kohta ma arvasin kohe, et 1) ta on soomlane 2) ilmselt on ta siis ka mu kursaõde. Nii oligi. Järgmised neli tundi veetsime omavahel tuttavaks saades ja Soome-Eesti võrdlusi arutades. Kui umbes 19.30 Aarhusi jõudsime, oli selge, et me peame minema juba kella kolmest käimas olevale peole ja ära jooma mul kotis olnud Vana Tallinna. Ehk siis, kui Kertu ja Pirita Taanimaale jõudsid, polnud pidu veel sugugi läbi.

Üritus toimus ühes Borglumsvej ühika köögis, kus oli inimesi ilmselgelt rohkem kui sinna üldse kuidagi mahtuma peaks. Nii oligi, et meie sinnajõudmise hetkel tantsisid mõned inimesed laudadel, mõned keset kööki oleva pliidi peal, mõned diivanil. Ja seda mitte selleks et ägedad olla, vaid neil lihtsalt polnud ennast kuhugi mujale mahutada.



Kohtusin seal esmapilgul päris kummaliste inimestega. Tüübiga, kes enamuse ajast juba rääkis lauldes ja vääris nime Creepy-Weird Guy. Tüdrukuga, kes hakkas nutma, rääkides USA poliitikast ja leedu tüdrukuga, kes oli Eestist ahvivaimustuses (ilmselgelt oli ka Vana Tallinn tema lemmikjook). Ilmselgelt oli enamik neist veidrustest esile kutsutud alkoholi poolt, aga meie vastuvõtukomitee kujunes igatahes huvitavaks. Lahkusime Piritaga peolt hirmkalli taksoga kell kolm öösel. Me polnud sugugi viimased. Siin ikka seda pidu jätkub.


Saturday, January 28, 2012

Peata kana

Olen tundnud end siin oldud pooleteise päeva jooksul rohkem peata kanana kui kunagi varem. Kuidas saada bussi peale? Kus on köögis taldrikud? Kus on toidupood? Mis sellel rattal viga on? Kes sina oled? - ainult mõned küsimused, millele selle lühikese aja jooksul olen pidanud ja ka suutnud vastuseid leida.

Kuna ma tahan umbes tunni aja pärast koos kahe ühikakaaslasega (Mathias ja Stefan, et segadust ei tekiks, sest ilmselt tuleb neist hiljem ka juttu) türklaste turule minna, siis näitan tänast hommikut esimesena ja räägin eilsest päevast hiljem.

Selline on siis meie köök. Mustvalge variant tuli kõige ilusam, tegelikult siin on ikka värvid ka, pärast näitan.

Taani ühikad, vähemalt need mida ma eilse ja üleeilse jooksul nägin, on Eestis olevatest hoopis erinevad. Siin elame me kõik koos natuke nagu suures peres, kusjuures pere ei jaga omavahel ainult kööki, vaid ka elutuba ja söögituba. Need jäävad mõlemale poole pildil nähtavast alast.
Mul on õnnestunud selles köögis end juba kaks korda toita, tänud Liisile kõigi nende asjade eest mis ta mulle jättis! :)
Hommikusöögiaeg siin näeb välja ilmselt enamasti selline:


Jah, telekast tuleb "Two and a Half Men" või "How I Met Your Mother" umbes kogu aeg ja mulle sobib see suurepäraselt.

Eile õhtul, kui ma olin lõpuks saanud üle üle-eilsest peost ja Vana Tallinnast (jällegi, suured tänud Liisile! Aitasid hädast välja nii minu kui ühe Soome tüdruku, kes jõudis koos minuga alles 6h pärast peo algust kohale), läksin kööki uudistama ja konservi sööma. Kuna meeste ülekaal on, vähemalt meie korrusel, märgatav, siis olid seal ka ennast teleka ette seadnud kolm tüüpi, kõik taanlased. Nad viisid mind natuke kurssi ühikaelu lõbusate plussidega, mis tähendab peamiselt, et on köögipeod ja koridoripeod.

Köögipidudel on palju rahvast ja meie ühikas pidid need olema nii ägedad, et oleme nende poolest lausa tuntud. Ilmselgelt peetakse neid köögis ja eelmisest korrast pidi olema üle jäänud (!) nii palju alkoholi, et nad arvasid, et peab ilmselt varsti uue peo korraldama.
Koridoripeod on põnevad ja seal on palju rahvast. Iga toa elanik peab oma toa jaoks välja mõtlema mingi teema. Üks tüüp oli näiteks eelmisel korral teinud oma toast kodutu mehe elamise, kus kõik kohad olid tühje pudeleid täis ja ta ise magas tuppa toodud pargipingil. Kõik külalised pidid jooma sooja õlut.
Tundub ju lõbus?

See pole veel kõik. Millegipärast polnud ma nendega seal juttu ajades märganud külmkappi, mis elutoa nurgas on. Mathias ütles, et see on tema vastutuse all olev külmik, mis on peab olema pidevalt õlut täis.
Seinal on pidevalt täienev kompositsioon erinevatest... asjadest. Nii ühikas.

Ja lisaks sellele ühisvärgile on mul ikka enda tuba ka.

Nagu näha, on mul siin kaks (!) lauda ja voodi on 120 cm, mitte mingi tavaline 90. Mu seinasuurune aken on lahti, sest siin on mingi ilge koirohu hais sees praegu veel, nii et proovin võimalikult palju õhutada. Siiani pole aidanud. Üldiselt on kõik vinksvonks, aga praegu on ikka tunne, et elan motellis. Peaks vist midagi kuhugi riputama või...
Ahjaa, mul on lauatelefoni aparaat ka olemas, missugused suurepärased võimalused! Ilmselt ei hakka seda siiski seina ühendama.

Mu aadress:
Vilh Kiers kollegiet
Snogebæksvej 19, room 8
8210 Århus V

Telefon:
+45 52 75 18 94

Kirjutage ja joonistage mulle, sest muidu tulevad ainult arved... üks juba tuli, pean nüüd välja uurima, kuidas seda täpselt maksta saab.
Ilmselt hiljem täna õhtul võib midagi teada saada ka mu esimesest päevast siin ja peost ja sõidust ja kõigis asjadest mis on selle aja jooksul pähe torganud, nii et võib lainele tagasi tulla.

Bestest wishes,
Kertu (põhimõtteliselt vist ikka Kerry või Carrie, aga kellelgi pole olnud soovi mind veel nimepidi kutsuda :))

Wednesday, January 25, 2012

Mis nüüd juhtub

Ei hakka pikka juttu tegema, sest kõik kes seda lugema kipuvad, on ilmselt juba varem teadlikud mu olemasolust ja üldistest tunnusjoontest.

Point:
Homme pärastlõunal väljub Tallinna lennujaamast üks lennuk, mis viib mind tund aega ajas tagasi ja maandub juba 40 minutit hiljem Kopenhaageni lennuväljal. Seal pean leidma üles bussijaama, et jõuda umbes 3,5 tunni pärast Aarhusi. Seal ootavad mind ilmselgelt ägedad tuutorid, kes aitavad mul kõigi oma kodinatega ühikasse jõuda.

Esimene pidu saab Taanis peetud juba kohalejõudmise õhtul. Ei kujuta veel täpselt ette, kuidas see rahvaste paabel alkoholi kannatab. Kui peaks juhtuma, et minu kohale jõudmise hetkel saadakse veel aru, kes mis riigist pärit on, proovin sellele ka pikemalt tähelepanu pöörata.

Homseks on seega plaan paigas. Ülehomne on juba ilmselt ettearvamatu.

Tänase viimase pooltunni sisse peab mahtuma aga veel hulk pakkimist.
Kuna miski pole veel alanud, ei hakka ka veel kuidagi lõpetama.