http://otsetaanist.wordpress.com paluks edaspidi seda jälgida. Ei tea, miks ma üldse selle bloggeriga jändama hakkasin, oleks võinud Taani jutud kohe uude kohta pista. Halb harjumus ilmselt, raske lahti saada.

Loodan nüüd helgemale tulevikule, kus font ei muutu arusaadamatul moel poole postituse pealt ja kus pildid alati ilma errorita üles lähevad.

Nägemiseni!

Facebookist võib pilte vaadata, sest blogger mulle enam ei meeldi. See ei tee kunagi päris nii nagu ma tahan...

Laav ja kuu

Mul on tekkinud suur laav oma siinse eluolu vastu. Ilmselt on see suuresti seotud sellega, et nüüd on mul esimene kord päris üksi elada. Või noh, mis üksi... ikka ühikakaaslastega! Ja nad on ägedad. Sama on ka mu kursakaaslased.

Tunnen ennast siin väga vabana, tegemist ei olekski justkui päriseluga. Kõik, mida teen, on seotud millegagi, mis mulle väga meeldib. Teeme tähtsaid videoid kooli jaoks ja jaburaid videosid meelelahutuse jaoks ja muusikat iseenda jaoks ja õhtul ootab ikka keegi kursakaaslastest külla... peale selle ei ole üleliigseid kohustusi. Ainuke tüütu asi on toidupoes käimine, aga kui kaval olla, ei pea seda ka väga palju tegema.

Nii ongi juba praegu natuke halb mõelda, et juba veerand siinolemise ajast on möödas. Mitte, et ma kõiki Eestis olevaid ägedaid inimesi ei igatseks või hindaks... kõige parem variant oleks lihtsalt, kui saaksin need kaks (päris- ja mängu-) elu kuidagi ühendada.

Uudiseid otse Taanist:

Meil on kevad! Täna oli õues 10 kraadi plussi ja sain hommikul ilma mütsita kooli sõita. See pilt küll on vist üle-eelmisest nädalast, kui esimest korda lubama hakkas.

Eilne õhtu kursakaaslastega minu köögis - Pirita saamas peenemat sorti hoolitsust Katie ja Trey poolt. Ja nii ongi, et eriti ei taha enam õlut juua ja vähemalt naised on juba kindlalt veini peale üle läinud.

Vabariigi aastapäeva menüü. Külas käisid Hiina, USA ja Soome delegatsioon. Vaatasime kätlemist ja kommenteerisime kleite nagu peab. Heeringas oli magusam kui tavaliselt ja hapukoor vähem hapu, aga ajasid siiski asja ära. Hiina ja USA delegatsioon kiitsid kala heaks, Soome väga ei vaimustunud.

MINU NARTSISSID! Ehk kevad on jõudnud ka tuppa. Oh kuidas mulle meeldivad nartsissid. Ja neid on kümme!

Täna pööras Šotimaa mu tähelepanu sellele, et räägin kogu aeg Eestist ülivõrdes. Lubasin talle, et leian kindlasti ka midagi, mida maha teha. Kuna ma ilmselgelt olen siin olles lihtsalt kümme korda patriootlikum ja ei saa asjadest enam päris selgesti aru, siis võite selles osas soovitusi anda.

Sööksöök

Ja siin käiv päriselu ei tundugi lõppevat, mistõttu on mul üha vähem aega internetielu elada. Kahju muidugi, sest ma tean, kui põnev on üldiselt blogisid lugeda. Proovin nüüd lähemate päevade jooksul piltides ära näidata selle, mis viimase pooleteise nädala jooksul toimunud on. Alustan toidukogemustest.

1) Õhtusöök meie juhendaja Kate juures. Kõigi maade esindajad pidid tegema oma rahvustoite. Kuna mõni riik otsustas mitu tükki teha, oli meil lõpuks menüüs umbes 12 käiku.

Iiri kohv, sest see näeb lihtsalt nii ilus välja.

Usalased, iirlane, taanlane, hollandlane, taanlane kama söömas.

2) Vastlapäev ehk Shrove Tuesday. Mina tegin vastlakukleid ja Šotimaa tegi pannkooke. Kahjuks ei leidnud kuskilt sama ägedat purgihernesuppi kui neid Eestis müüakse, nii jäi see olemata.

Kõik pidid proovima pannkookide tegemist, sest keegi ei saanud hakkama.

Kolm kokka - usalane, šotlane ja hollandlane - pliidi ümber.

Magusa üledoosi vältimiseks tulid mõned pannkoogid juustu ja/või peekoniga.

Homme tähistame soomlase ja ilmselt veel mõnede rahvustega ka Eesti Vabariigi aastapäeva! Ilmselt läheb jälle suuremaks kamasöömiseks, seekord võtame kõrvale ka heeringa ja väikese pitsi. Loodetavasti on ERR oma serverid valmis pannud ja võimaldab ka siin kleite vahtida.

Nädal kaks ja üldsegi

See nädal möödus juba kuidagi jube kiirelt võrreldes eelmisega. Rutiin?

Igatahes, kui arvasin, et esimese nädala lõpuga saab mööda ka see üliaktiivne seltsielu ja kõikvõimalikes kohtades ringi hängimine, siis ma ilmselgelt eksisin. Viimase semestri jooksul Eestis harjusin ära sellise vaikse kulgemisega, ilma liiga aktiivse liigutamise ja muudkui kõigil külas käimise või külaliste võõrustamiseta.

Siin olen ma sellest laisklevast mugavustsoonist muidugi välja kistud ja käin muudkui igal pool, sest on ju vaja kõik uued tundmatud asjad selgeks õppida ja välja mõelda, kuidas oleks kõige mõistlikum ellu jääda. Ja kellega suhelda. Ja kust mida saada.

Esmaspäeval näiteks hellitasin veel lootusi ühikast leitud tasuta ratta parandamiseks. Väikese uurimise peale sain teada kahest meistrimehest, kellega tasub siinkandis rataste parandamisest rääkida. Kuna teine neist omab päriselt ka rattaparandust ja mu ühikakutid kiitsid ta ausust, siis vuristasingi poole mäe (oru vist siis tegelikult?) peale alla ja lasin tal asja uurida. Selgus, et sellest romust enam asja ei saa. Tüüp osutas mingi koha peale pedaalide ja käiguvahetaja suunas ja ütles, et "all broken, will cost you at least eleven-twelve hundred". Oleks lootnud midagi optimistlikumat. Ratta lükkasin ka pärast käekõrval mäest üles, sest kus sa lähed sellisega. Karistuseks ei pannud teda ühika juures lukku ka. Siis on nali selle kulul kes selle sealt lõpuks pihta paneb. Haahaa. Samas oli ka natuke kahju, sest ratas oli väga mugav, aga niisama ühe koha peal istumiseks on tool veel mugavam.

Sellest, kuidas mu uus väike rallikas (siiani nimetu, otsustasin, et ilmselt see tuleb ükskord ise) tuli, saab sealt altpoolt lugeda.

Teisipäeval läksin suurest nördimusest jala kooli. Võttis 25 minutit ja jõudsin väga täpselt. Väike hommikuvõimlemine pole ju kunagi kellelegi liiga teinud. Üle tee läksin meelega valest kohast (siin võib selle eest saada mingi suure hunniku trahvi, nii et ma olen ikka suhteliselt rebel).

Kolmapäevaks laenas mulle oma ratast üks ühikakaaslane, kes elab muidu Uuralites, aga arvab siinse ilma kohta ikka, et see ikka talvel rattaga sõitmiseks ei sobi. Suures tänutundes sõitsin kooli -16-kraadise külmaga.

Mu tšehlasest sõps Magdalena ja tatarlasest ühikakaaslane Ildar, kes siiski täna õhtul otsustas sellele ilmale oma rattaga vastu astuda.

Neljapäeva õhtul on siinsetel tudengitel vist tavaks alustada nädalavahetust. Traditsioonidega kaasa minnes käisimegi kursakaaslastega Borglumi jubekummalise kujuga ühika baaris. Proovisin ilmselt Taani kõige odavamat ja (ma loodan) et ka halvimat õlut, mis oli nii halb, et isegi nimi ei jäänud meelde. Happy hour'il maksis see seal õnneks ainult 5 kohalikku. Tantsu ja tralli sai küllaga. Kummaline oli ainult see, et kuna baaris WC puudus, siis pidi vahepeal mõnele kohalikule pugema, et nad enda oma kasutada laseks.

Reedene päev oli ka nagu koolipäev, kuigi loenguid ei olnud. Kell 14.15 avati Friday Bar kooli keldris. Hinnad pole seal just kõige odavamad, aga kui 60 DKK eest saadud 2-liitrine (pole kindel kui suur täpselt, sest kuskil pole kirjas) õllekann nelja peale ära jagada, siis saab sõpradega ühe õlle teha küll.

Friday Bar

Õhtupoolikul otsustasime naistega süüa teha. Kuskus ja erinevad aedviljad, ma ainult seda söökski kogu aeg. Seda kirjutades läks jälle kõht tühjaks. Võib tulla ka sellest, et ma olen täna terve päev ainult näksinud, näiteks odavaid nachosid.

Ja süüa. Vahelduse mõttes võtsime kõrvale veini.

Soomlane, tšehlane, usalane, tšehlane.

Pirita, Magdalena, Katie, Katerina.

Pärast söömist me ainult ägisesime ja ei läinudki kuskile linna peale laiama, kuigi peer pressure oli kõva.

Nädalavahetus on samuti olnud päris huvitav, eile kogunes väiksem seltskond hollandlaste juurde Katani asustajaid mängima. Ei jõudnud poole pealegi, kui šotlane ja lisa-usalane kohale jõudsid ja hoopis peo püsti panid. Hakkasime kitarri mängima, laulma ja äsjamoodustunud bändile promopilte tegema. Hiljem vedasime ennast päris kesklinna ära ja nägime pinksiklubis (!!!), kuidas asiaadid lauatennist mängivad. Koju sõites ei läinud isegi mu äge rallikas vastutuult lumetormis 2 km ülesmäge kuigi kergelt.

Tänane päev on läinud koristamise tähe all, sest olin sel nädalal ühikas toimkonnas. Päris räpaseks võib ikka minna üks köök, elutuba ja söögituba 4 päevaga, kui neid kasutab 15 inimest. Lisaks käisid mingid onud meil seina sisse auke tegemas ja igale poole soojustuspudi raputamas, sest ülemisel korrusel külmusid torud kinni. Mu toimkonnakaaslane Cille suutis nõusid pestes katkise klaasiga endal kolm sõrme katki teha, seega imeline tööjaotus, kus tema peseb nõusid (mida mulle üldse teha ei meeldi) ja mina koristan põrandaid, läks täitsa metsa.

Tegelikult ma tegin sel nädalal päris asjalikke asju ka, aga neist võib rääkida siis, kui need valmis on.

Mu väike rallikas

Saage tuttavaks, minu uus cykel.

Täna sain endale uue ratta, mis on väike rallikas. See ei näe küll igast otsast kõige ilusam välja, aga kappab nagu segane. Erinevalt eelnevatest proovitud ratastest sõidab see sama hästi nii mäest üles kui ka alla ja jätab kõik konkurendid kaugele selja taha. Õnneks on siin rattateed enamuses päris laiad ja lubavad ka möödasõite.

Kell näeb ka päris vintaaž välja, aga töötab hästi, st sellest saab mingi hääle välja võluda küll. Ja tõesti, sellega sõites on tunne nagu lendaks.

See on ka päris kerge, täpset kaalu ei tea, aga tundub et mu Tartus olev ratas on sellest umbes kaks korda raskem.

Ratta sain Bike Hospitalist, mis on lihtsalt ühes väikese ühika mõõtu elumaja hoovis asuv töökoda. Soovitan soojalt :) üks sealsetest birti tüüpidest veristas end lausa ära, proovides mulle kahest rattast ühte kokku monteerida. Sai hakkama, parandas veel vast allapandud ratta kummi ka ära (ja veritses kogu selle aja). Kogu see lõbu läks maksma 550 kohalikku, mis selle ratta eest on minu meelest päris okei hind. Rallikas ikkagi ju! Ja mulle praegu tundub küll, et ka turboga. Lisaks lubas ta ratast hiljem 50 DKK eest ka natuke pimpida, kui nad ükskord endale selle liivapaberimasina saavad. Siis saaks need roostelaigud raami pealt maha ja rattale uue värvi peale.

Kui Tartu ja/või Tallinna teedega järgmise nelja kuu jooksul just midagi müstilist ei juhtu, siis ma sellega ilmselt Eestis siiski sõita ei saa. Mu superägedad hüperõhukesed kummid ei taha mööda auke kuigi hästi sõita.

Ja kuigi õues on praegu -1, tahaks kangesti rattaga kihutama ja mägesid vallutama minna. Mõnus.

PS! Sellele rattale peab küll nime ka panema. Ootan pakkumisi :)

Ahjaa, mu kursakaaslased siin on siiski nii püüdlikud, et kõik peale Pirita kutsuvad mind Köörtjuuks.